Kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline?

Tänaseks teemaks sai "Eetika ja IT".

Selles postituses proovin kirjeldada tehnoloogiaid mis on eetilised ja/või ebaeetilised.

Kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest (a priori) eetiline või ebaeetiline?

Mina arvan, et tehnoloogia ei saa olla iseenesest ebaeetiline kuna tehnoloogia siiski ise ei tee ebaeetilisi liigutsi, vaid seda teeb inimene, kes on selle tehnoloogia loonud. Kõik algabki maast ja madalast inimesest endast. Näiteks kuidas ta loob või kasutab mingit tehnoloogiat. Eelkõige tehakse ikkagi tehnoloogiat, mis on mõeldud mingi olukorras lihtsustamiseks igapäevaelus. Aga kuna maailmas on piisavas koguses inimesi, kes tahest tahtmata tahavad käituda ebaeetiliselt siis jääbki palju nagu tehnoloogia oleks ise justkui ebaeetline.

Lihtsaim näide siin on ilmselt igasuguste andmete kogumine inimeste kohta, mille põhieesmärgiks on olnud kasutajamugavuse parandamine aga kuna nad sisaldavad tihti tundlikku infot siis on inimesi, kes tahaks oma küüned kohe sinna taha saada, et seda kõike ära kasutada. Näpuga võib Facebook-i poole näidata (ei ole ainuke näide). Aga teistpidi selle näite puhul võib öelda, et see aitab kujundada paremaid reegleid ja suuniseid kuidas mingit tehnoloogiat kasutama peaks ja selle tootja seda tootma peaks.

Samamoodi võib näitena tuua siia kasvõi IoT teema, kus samamoodi saab koguda näiteks tarbimiste andmeid ja neid kuidagi ära kasutada enda jaoks. Näiteks ettevõtte keerab mingi teenuse kasutamise või toote hinna siis kõrgele kui just kasutajaid seda enamasti kasutavad, sealjuures proovides jääta muljet, et see hind või teenus ongi sellise hinnaga koguaeg olnud.

AI tehnoloogiate tulekuga on väga õhukeseks viidud piir selle juures, et mis on enam reaalne ja mis mitte. Näitena tuues Deepfake, siis see tehnoloogia annab väga lihtsatel viisidel jäljendada näiteks mingeid videosid, et justkui keegi oleks midagi teinud. Rünnaku all võib olla vabalt mõni diplomaatiline inimene ja see võib algatada väga suure vaenulikuse riikide vahel.

Viimasena tooksin välja veel igasugused uudistelehed, mis kohati võivad varjata meie informatsiooni kättesaadavust just puhtalt sellega, mida ma enne olen lugenud. Vahest jääbki lugemata mõni huvitav artikkel kuna arvatakse, et ma ei soovi või peaks seda üldse lugema.

Kokkuvõtteks arvan sama, mida mainisin ka postituse alguses, et tehnoloogia on täpselt nii eetiline või ebaeetiline, kui on seda kasutav kasutaja.

IT-tugilahendused otsustaja roll Eestis

 Tänaseks teemaks sai "Teistmoodi IT".

Selles postituses proovin kirjeldada enda mõtlemislaadi, mida ma sooviks rakendada Eesti IT maastikul seoses erivajadustega inimeste suhtes.

Kuidas tuleks sedalaadi tehnoloogia rakendamist korraldada?

Mina arvan, et selle rakendamist peaks korraldama sotsiaalministeerium ning samuti toetama rahastamist. Laste puhul peaks rahastamine toimuma väga suures ulatuses, mis näiteks täiskasvanuks saamisel mingil määral väheneb, küll aga kindlasti mitte nullini. Näiteks mingi seadme või abivahendi soetamisel oleks võimalik teha avaldus ning mingi komiteee hindab kui suures ulatuses tuleks seda rahastada. Muidugi eelkõige näen siin, et rahastamist peaks toetama eraettevõtlus ning riik võiks neile midagi selle tulemusel soodustada. Kasvõi juba enda kodulehe tegemine nägemis või kuulmisraskustega inimese jaoks on võit parema tuleviku suunas. Samamoodi võiksid erivajadustega inimeste maksud olla kas täitsa olemata või väga suure soodustusega, samamoodi inimestel, kes kannavad nende eest hoolt. Siin muidugi lööks seina vahele, et just mingi motoorse häirega inimeste puhul oleks see soodustus ja toetus eriti suur. Väga tihti on sellistel inimestel mingi muus asjas anne ja see tuleks temast välja, kui tal on võimalus erinevaid asju proovida. Ilmselt oleks ka idee kui riik (alagrupina sotsiaalministeerium) tekitaks endale mingite suuremate erivajadustega inimeste toodete tootjatega mingid lepingud, mis annaks riigile võimaluse kuidagi soodsamalt mingeid tooteid tellida ja olenevalt tootest neid ka näiteks välja rentida vastavalt vajadusele. Samamoodi võiks riik toetada ülikoole suunaga, et välja mõelda uusi tehnoloogisi lahendusi erivajadustega inimeste aitamiseks.

Mis puudutab neid tooteid siis eelistada tuleks siiski pigem ma arvan abivahendeid, mis aitavad inimesel elus hakkama saada rohkem kui tehnoloogilisi lahendusi arvutiga töötamiseks. Mis ei peaks muidugi välistama teist varianti aga esmatähtis siiski esimene.

Õnneks tehnoloogia on siiani siiski arenemas ja olen üsna kindel, et tänapäeval leitakse ikka lahendusi kõiki tüüpi häiretele. Ennast panevad isegi imestama näiteks streamer-id, kes mängivad mänge oma suu või jalgadega ning saavad sellega veel väga hästi hakkama!

Positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis

Tänaseks teemaks sai "Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus".

Selles postituses kirjeldan enda isiklikke positiivseid ja negatiivsed kasutuskogemusi veebis.

Positiivsed näited kasutatavusest veebis

Positiivse kasutatavuse näitena tuleb meelde 1a.ee ning samal platvormil olevad veebipoed (näiteks K-rauta on tänapäeval samal platvormil). Erinevatel toodetel on tootele vastavad filtrid. Sama kehtib auto24, kinnisvara ja prismamarket veebilehtedega.

Veel tooksin positiivse näitena välja Musclewiki. Leht on üsna lihtne ning kergesti kasutatav inimestele, kes tahavad mingit kehaosa treenida. Lihtsalt vajutad lihasgrupile ning valid viisi kuidas seda tahad treenida ning ongi juba harjutused ette näidatud.

Negatiivsed näited kasutatavusest veebis

Esimese negatiivse kasutatavusega tuleb pähe Arvutitarga veebipood. Küll aga just seda postitust kirjutades panen tähele, et see on uueks ja mugavaks tehtud. Aga kui võtta aega tagasi kuu või kaks siis mäletan väga erksalt seda veebipoodi. Midagi ei saanud põhimõtteliselt filtreerida ega kategoriseerida, pidid otsinguga proovima märksõnadele pihta saada. Kuigi neil endal neil on väga palju erinevaid andmeid erinevate toodete kohta.

Teise negatiivse näitena tuleb pähe Swedbanki internetipank. Kuna kasutan ka S.E.B ja LHV internetipanka siis Swedbanki internetipank on nagu pinnuks silmas, kunagi midagi ülesse ei leia. Jätsin ka üsna suurel määral sellepärast kunagi Swedbank-ilt laenu võtmata kuna LHV internetipank on lihtsalt nii palju meeldivama kasutuskogemuse andnud.

Kolmandana aga kõige väiksema ebameeldiva kogemusena tooksin välja ka eesti.ee. Vahest lihtsalt arvad olevat mingit teemat teise kategooria all aga otsid ühe kategooria all end segaseks. Siin võib ka viga olla enda kitsas silmaringis, et kuhu alla miski riigisiseselt võiks kuuluda.

Ja viimasena on vaja kindlasti välja tuua kõik erinevad kollase meedia lehed. Lihtsalt liiga palju reklaame kasutajatele, kes ei oma mingit tasulik paketti.

Kaks tuntud IT-juhti

Tänaseks teemaks sai "IT juhtimine ja risikihaldus".

Selles postituses kirjeldan kahte erinevat IT-juhti, kes esindavad erinevaid juhitüüpe.

Elon Musk - arengumootor

Kindlasti peab välja tooma välismaistest juhtidest Elon Muski. Peab ütlema, et täitsa huvitav on elada tema ajastul. Lõpuks nagu on keegi, kellel on julgust teha ning öelda asju, mida teistel ei ole. Vähemalt mitte nii suures ringis. Eks tal on ka raha ja võim suur aga tunnen ilmselt tänu temale kõige rohkem, et meie tehnoloogia on tõesti jälle liikumas kuhugi ning tehakse asju, mis oli enne unarusse jäänud. Inimkond on ka minu arust ikka seiklushimuline ning peaks avastama ka seda kõike, mis on meie planeedilt väljas. Juhitüübina olen muidugi kuulnud, et ta ei ole just kõige meeldivam juht kui Sa temaga koguaeg koostööd peab tegema. Võib Sind vallandada kohapeal ning öelda koledaid asju. Vähemalt ta ise paneb ka juhina asjadele käe külge nign tõesti soovib oma ideid ellu viia.

Marc Benioff - treener/juhendaja

Olles ise lugenud Marc Benioffi raamatut "Trailblazer - The Power of Business as the Greatest Platform for Change" jäi ta meelde. Ta on praegune Salesforce-i ettevõtte juht. Vähemalt nii palju kui mulle on jäänud temast mulje siis ta tundub just selline juhendaja, kellega tahaks ise päriselt tutvuda. Tema arust ongi töökultuur kõige tähtsam asi ettevõttes, mitte niivõrd muud aspektid. Ta usub inimestesse, kellega ta töötab ning usun et võtmetähtsusena loeb suhtlus inimeste vahel. Ta on kirjutanud muidugi ise selle raamatu aga ta suutis ennast väljendada väga kirgliku ja energeetilisena nende asjade vastu ning on ka väga lugupeetud teiste seas kui kellegina, kes teeb asjad reaalsuseks. Eriti hästi jäi meelde, et näiteks töötajatel seal on võimalik võtta nädal aega puhkust just selleks, et tegeleda enda poolt valitud vabatahtliku tööga. Mina oleks käpp!

kõrgkoolidiplom vs rakendus-/kutsekõrgkoolidiplom vs erialane kutsetunnistus

Tänaseks teemaks sai "IT proff ... ?".

Selles postituses proovin analüüsida erinevaid võimalusi tööandjale silmapistmiseks ning miks eelistada ühte teisele.

Kõrgkoolidiplom

Kõrgkoolidiplom om võimalik omandada erinevates ülikoolides või rakenduskõrgkoolides. Seda siis kas bakalauruse, magistri või doktorandi tasemel. Kõrgkoolidiplom on kindlasti eelkõige kasulik neile, kes soovivad enda elus tegeleda rohkem akadeemilise poolega, mis muidugi ei välista et sellega "paberiga" ei võiks ka lihtsalt erialast tööd teha. Aga üldiselt eeldatakse pigem kõrgkoolidiplomi omajalt, et tal on laiem visioon asjadest vastava eriala maastikul ning seda ka ülikoolid pakuvad. Ning hilisemas elus kõrgkoolidiplomit omades on väljavaated töökohtadele kandideerimisel ja ametipositsioonil ronimiseks soodsamad kui ühegi muu "paberi" puhul.

Kõrgkoolidiplom on ka näitaja, et selle omaja on näinud vaeva ning lõpetanud ülikooli. Suur lootus on, et ta suudab teadmisi ka edaspidi omandada ning ei jää ainult nende oskuste taha kinni.

Rakendus-/kutsekõrgkoolidiplom

Eelnimetatud diplomit on võimalik omandada üldiselt erinevates kutsekoolides. Diplomit omandades keskendutatakse rohkem mingile spetsiifilisele suunale ning jäetakse välja kõrvale ja laiem visioon, mis jällegi omakorda ei tähenda sõna sõnalt seda, et mitte midagi muud ei õpetagi aga kindlasti leiab nende seas suuna, kuhu Sa tahaksid keskenduda ning millise suunaga edasi minna. Miinuseks on ilmselt see, et selle tunnistega üldiselt ei saa akadeemilist teekonda jätkata, kui ei ole just erandjuhtu, et selle diplomiga saab mingis kutsekoolis lisa õppida. Keegi ei keela muidugi Sul ikkagi jätkuvalt ülikooli minna.

Lisaks mainiksin ära siia juurde tavalise kutsekoolidiplomi, mis on ka samamoodi arvestatav kui soovid kasvõi teada saada valdkonnas enda suunda ning sellele rohkem pühenduda siis tööalaselt. Samas kutsekoolidiplom liigitub ka järgmisesse peatükki kuna üldiselt saab ka mingi erialase kutsetunnistuse sealt kaasa kui sooritad eksami selleks.

Erialane kutsetunnistus

Jätkades eelmise peatükki lõppu siis üldiselt kutsekoolides on võimalik ka omandada erialane kutsetunnistus ning samuti lihtsalt kursustel osaledes. Erialane kutsetunnistus on kindlasti suureks abiks mingi valdkonna spetsiifilise teema läbitöötamiseks ning omandamiseks. Turul aitab kindlasti silma paista erinevate kutsetunnistuste omamine. Eriti hea kui on kandideeritava positsiooniga seotud.

Kokkuvõtteks tahaksin ära mainida, et lõpuks loeb ikka, mis inimene Sa ise oled, mitte see "paber" mis Sul on. See muidugi pole reegel, riigihanked näiteks tihti nõuavad kõrgkoolidiplomit ning samuti erinevad kõrgemad positsioonid.

Isiklikust kogemusest võin öelda, et kõige rohkem loeb just nimelt pealehakkamine ja selle väljanäitamine. Ma ise näiteks alustasin karjääriga kutsekoolis, kust ma küll väga erilisi oskusi ei saanud aga praktikakoha kaudu sai siis endale programmeerimise oskus omandatud ja olen ka siiani selle sama kutsekoolidiplomi ja töökogemusega erinevates ettevõtetes töötanud. Nüüd siis lõpuks mõtlesin, et kui kunagi üldse veel kooli lähen on selleks praegu õige aeg.

Naatan Nohiku tarkvaraprojekt

 Tänaseks teemaks sai "Arvutid ja paragrahvid II: litsentsid ja autoriõigus".

Oletades, et Naatan Nohik soovib luua tarkvaraprojekti ning tal on valida kolme litsentsi vahel, siis selleks tuleks tal välja tuua eelised ja puudused iga litsentsi kohta. Ning samuti ta tahaks teada millistes oludes eelistada mingit litsentsi. Valida on tal ärivaralise litsentsi (EULA), GNU GPL (tugev copyleft) ja BSD litsentsi vahel.

EULA (End-user license agreement)

Suureks plussiks on kindlasti, et Naatan ei peaks oma tarkvara maha müüma, vaid võib oma tarkvara kasutamist väga täpsete reeglitega piirata. Keegi ei saa tema tarkvara pealt ise tulu teenida (näiteks seda kopeerides) ega kasutada tema tarkvara millekski seadusevastaseks.

Samuti kaitseb Naatanit ennast leping, mis sõlmitakse litsentsi ostes. Näiteks kui tarkvara paigaldamisel tekib mingi viga ning kasutaja seade hävib, siis on tarkvara autor selle eest kaitstud. Samamoodi võib näitena tuua, et näiteks tarkvara ei tööta 100% juhtudest ning keegi ei saa Sind kohtu kaevata kui see on ilusti kirjas lepingus. Põhimõtteliselt võib ka kirja panna, et litsentsi andja võib litsentsi andmisest taganeda mingil väga lihtsalt juhul.

Puuduseks võib välja tuua, et kui teed lepingu siis see ei ole väga paindlik. Võib juhtuda situatsioone, kus on vaja mingit lepingupunkti täiendada või muuta aga siis seda enam nii lihtsalt teha ei saa. Veel tooks välja, et mida pikem on leping, seda väiksema tõenäosusega seda lepingut reaalselt keegi loeb - siin ei tohiks seda kindlasti kuritarvitada.

Nii puuduse kui eelisena võib välja tuua suletud lähtekoodi osa, see oleneb puhtalt tarkvaraprojektist, et kumba ta on.

GNU GPL (GNU General public license)

Eeliseks on, et lähtekood on avalik ning saad selle tarkvara anda kasutada suuremale kasutajaskonnale koos lähtekoodiga, kes võivad tahta sinna panustada. Ning kui nad teevad seda, siis peavad nad säilitama sama või väga sarnase litsentsi, olenevalt täpsustustest. See kõik jätab ära ka võimaluse Sinu koodi kuidagi näiteks patenteerida, seega originaalkood jääb kaitstud.

Puuduseks võib ka lugeda seda kõike, mis eelnevalt mainitud sai. Kuna kui Sa tahad oma projektis kasutada GPL litsentsi, siis pead Sa seda rakendama oma tarkvarale.

Samamoodi kui Sa selle litsentsiga midagi lood, siis ei saa Sa ise omakorda seda patendeerida.

BSD (Berkley Source Distribution license)

Eeliseks BSD puhul on kindlasti selle lihtsus. Kaovad kõik legaalsed mured ning koodi saab modifitseerida ilma, et peaks sellele kõigele mõtlema. See litsents annab ka võimaluse loojale jagada mingit tarkvara, mida ta arvab, et võiks terve maailma kasutada (aitab vabatarkvara turgu). Selleks võib olla vabalt mingi efektiivsem töö tegemise rakendus või mingi uurimistööga tegelev tarkvara. Suureneb võimalus, et keegi tahab Sinuga koos selle peale mõelda.

Puuduseks on mõne jaoks, et kood on avatud lähtekoodiga ehk kõik võivad teha Sinuga koodiga mis nad parasjagu tahavad.

Lühidalt ja kokkuvõtvalt võib öelda, et kui soovid raha teenida oma tarkvaraprojektiga, siis vali EULA litsents, kui soovid leida mõttekaaslasi oma projekti aga samas omada õigusi oma lähtekoodi üle, siis vali GPL ning kui soovid lihtsalt olla oma tegemistega avalik ning ühiskonda kui tervikut kuhugi edasi aidata siis vali BSD.

WIPO intellektuaalomandimudelid

Tänaseks teemaks sai "Arvutid ja paragrahvid I: tants intelluktuaalkomandi ümber".

Millist WIPO intellektuaalomandimudeli komponenti pead käesoleval ajal kõige paremini toimivaks

Kõik mudelid on nagu mingil määral toimivad aga kõige paremini toimivamaks intellektuaalomandimudeli komponendiks pean ilmselt patenti. Sellega saab siiski piirata mingi leiutise taasloomist vähemalt sama riigi piires. Nagu ka mainitud on ka sellel muidugi negatiivne mõju, et see võib piirata arengut pikalt (tavaliselt kuni 20 aastat). Aga selle mõju on siiski laiaulatuslik, näiteks just USA puhul. Näiteks X loob mingi uuema ja efektiivsema energiatootmisviisi või Y loob mingi tõhusa süsteemi planeedi puhastamiseks siis ei ole kellelgi õigust sellega tegeleda kuna see on juba patenteeritud ja kui nimetatud osalised sellega piisaval määral ei tegele, siis ei arene me ka tervikuna siin maamunal jätkusuutlikult edasi. Patendiomajad võivad olla vabalt lihtsalt inimesed kes jahivadki taga ainult raha ning olemegi katkise silla taga kinni mida ei saa keegi teine peale tema iseenda parandada.

Tahaks ka välja tuua ärisaladuse komponenti kuna see seab ka üsna suured piirangud peale ettevõtte töötajatele, et töötajal poleks võimalik midagi endamisi luua ilma, et ta seal ettevõttes enam ei töötaks. IT tööstuse puhul näiteks ärisaladus on väga suhteline ja laialdane mõiste. Üldiselt keelavad ettevõtted üldse väljaspool enda tavatöökohta IT-ga tegeleda tulu saamise eesmärgil (muidugi paljud tulevad vastu ja lubavad aga siiski).

... ja millist tuleks (põhjalikumalt) muuta?

 Muuta tuleks ma minu arust patendi moodulit kuna nagu mitmeid korda mainitud, siis see võib anda suurt pidurit ühiskonna arengule. Seal tuleks ilmselt luua mingi erand sellistel juhtudel (kes muidugi seda otsustab?). Ei ole soovitusi isegi pakkuda kuidas seda muuta siis täpsemalt, et see piisavalt tõhus oleks... Ilmselt peab kuidagi selle patendi kulgu jälgima ning hindama selle kasutamist, misjärel seada mingid piirid ja eesmärgid mida peab täitma.